Selle asemel, et süüdistada oma tööde tegemata jätmist ja öelda, et mul puudub motivatsioon, siis tasub hoopis süveneda probleemi juurtesse. Peale ikka enese jälgimist, teadlikkuse arendamist olen avastanud, et kui mul on kõige madalam motivatsioon, see on tingitud ühest järgmistest asjadest:

  1. Ma pole kindel, mida teha. Mul on ebaselge ülesande juhiste osas või ma ei suuda otsustada, millist suunda ja kuidas selle X projektiga edasi liikuda.
  2. Olen ülekoormatud või väsinud. Minu tööde ja tegemiste to do list on päevaks lõputu ja siis tuleb veel selle suur ning oluline projekt valmis saad. Olen vaimselt, füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud, et rohkemaks suuteline pole. 
  3. Perfektsionismis kinni. Ma olen mures, et kuidas seda X projekti ikka suurepäraselt teha, vahel kohtun mõtteviisiga “ma ei saa seda teha, sest mul pole piisavalt teadmisi” või jään kinni iseenda pandud kõrgetele  standarditele/põhimõtetele äris või eluvaldkondades. 
  4. Emotsioonid saavad võitu. Mul on olnud hull päev, olen saanud halbu uudiseid või olen suhelnud inimestega, kellega kommunikatsioon on tekitanud ebameeldivaid emotsioone. Seejärel on soov pugeda justkui vabanduste taha ja mitte töötada selle X projektiga. 
  5. Ebaselge “MIKS”.  Ma ei leia selget põhjust, MIKS ma peaksin seda asja tegema. Ma ei saa aru, mis on selle X tegevus mõju ja millist väärtust see loob. See viib tähelepanu kõrvale  ja viivitan tegutsemisega. 

Kui on motivatsioonipuudus, siis on oluline aru saada, miks ma pole motiveeritud ja kuidas sellest edasi liikuda. Kodune karantiiniaeg on aega andnud mõtlemiseks ja olen mänginud mõtetega oma ideaalse elu ning ideaalse minapildi ümber. See on olnud põnev mäng mõtetega, kutsun proovima. 

Kui ma täna jätan oma asjad tegemata, kas Signe saab mõne aja pärast oma ideaalset elu nautida? Ilmselt mitte. See on küsimus, mida endalt küsida, vahel fookus kaob või motivatsiooni pole. Ma olen teinud kokkuleppe, et olen ennastjuhtiv inimene, lisaks igapäevaselt meeskondade ja juhtide arengutreener ja kahe tütre ema, siis ma vastutan oma tegude eest ja olen paljudele teistele inimestele eeskujuks.

See hetk, kui ma viivitan või väldin midagi, küsin endalt, MIKS ma selliselt väldin ja viivitan oma tegevusega. Selle asemel, et selle üle kurta ja vältida vastutust, proovin probleemi juurteni jõuda.  Jaa seejärel kirja panna 5 lihtsat sammu, et mida teen alustuseks. Kirjutamine märkmikku alati aitab fookust seada ja ülevaatlikku pilti näha. 

 

Kui mul on konkreetne motivatsioonipuudus, siis lähtun järgmisest viiest punktist:

  1. Kui ma pole kindel x asja tegemises. Olen aru saanud, et see üks ja väike samm päästab alati päeva või olukorra.  Leian selle väikse sammu, teen ära ja alati on pilt selgemaks läinud ning indu juurde tulnud. Jaa, kui tõesti seda esimest sammu ei oska kohe kuidagi teha, siis helistan sõbrale, palun abi või selgitust.
  2. Kui olen väsinud või ülekoormatud. Kui olen väsinud, võtan energia taastamiseks pausi (jalutan, magan, lähen talisuplust tegema). Alustan sellest, et täidan just neid ülesandeid, mis võtavad minu energiat kõige vähem. Kui olen üleväsinud, korraldan oma tegevused sedasi, et jagan need nädalapäevadele laiali, et asjad oleksid hallatavad. Kõige raskemad ja süvenemist vajavad asjad teen päeva esimeses pooles, töötab imehästi. Viga, mida ma näen, et
    inimesed teevad on just see, et tehakse pikki tööpäevi. Kuid alustada tuleks just targast taastumisest. Loe siit juurde. 
  3. Kui ma kardan. Kontrollin ennast ja uurin, kust mu hirmud tulevad. Selleks, et motivatsioon seiskuks pole vaja mingit suurt hirmutonti näha, vaid väiksed hirmukillukesed kokku koguda ja neile otsa vaadata. Sageli hoiab mind hirmu asemel tagasi hoopis perfektsionism, nii et tuletan endale meelde: “Parem on teha midagi ebatäiuslikult kui mitte midagi teha.”
  4. Kui kohtun kriitikuga. Kriitiku üle kontrolli saavutamiseks pean kõigepealt kuulama hakkama. Igal teadlikul hetkel elust peame me sisemonoloogi. Ma jälgin oma kriitikut, kuidas ma teen seda.  Ühel päeval märgind ülesse kõik kriitilised mõtted enda kohta. Vaata, kui palju neid päeva jooksul tekib. Seejärel oma kriitilisi mõtteid vaadates võtan paber ja tõmba paberilehe keskele joone. Ühele poole kirjutan pealkirja “Aitab mul tunnet vältida” ja teisele poole kirjutan pealkirja “Aitab mul tunda või tegutseda”. Siis kirjuta iga kriitilise mõtte kohta selle mõtte funktsioon – kas seda arvustatakse positiivse või negatiivselt, kuidas see aitab sul tunda või teha midagi head või siis vältida midagi ebameeldivat. Üldjuhul, kui ma oma nimekirja vaatan, siis ma näen seal esinemas kindlaid põhiteemasid. Näiteks, sunnib kriitik mind rohkem saavutama ja seab mulle kõrged ootused.
  5. Kui ma ei näe kohest selgust. Küsin endalt, miks see ei tundu oluline ja esmatähtis. Vaatan oma tegevuste loetelu uuesti üle ja kui on näha,  et see, millest ma hoidun, on minu suurema elu eesmärgiga seotud, siis sean fookuse paika. Kui see ei ole fookusega siiski seotud, siis lasen ülesandel või projektil minna.  Vahel, et uuesti tegutsemise reale saada, olen muutnud keskkonda, et selle x tegevuse kallal töötamine vähemalt pisut nauditavam oleks. Keskkonna vahetamine või mingi protsessi teisiti tegemine aitab alati kaasa! Inimese aju tahab alati uuele ja põnevale keskenduda. 

AGA SIISKI, meil kõigil on neid päevi, kus parim asi, mida lubada on lihtsalt olla ja lubada olla täiesti heasoovlikult ning hinnangutevabalt. See on justkui molutamine, selleks, et mõne aja pärast taas olla tegusam ja parem mina.  Kuid siiski, tuleb jälile saada, millest see motivatsioonipuudus tingitud võiks olla.

Mõtted pani kirjas
Signe Ventsel