Kohtun meeskonnakoolitustel mitmete erinevate inimestega ja üks minu lemmikuid küsimusi, mida alati küsin, on: “Andke käega märku, kes teist regulaarselt liigub või teeb trenni, s.t 3–4 korda nädalas?”  Jah, ma alati rõhutan, et räägin päevasest 10 000 sammust või oma lemmik spordiala harrastamisest. Protsent mis, mulle ruumis vastu vaatab ei ole midagi rõõmustavat. See jääb alati 8–12% juurde.

Jaa, ma räägin teadlikust sportimisest.
Tsiteerides Nike asutajat Phil Knighti ja ta on öelnud: “If you have a body, you are an athlete (kui sul on keha, siis sa oled sportlane).” Seega me kõik oleme sportlased.

Paljud inimesed toovad põhjuseks, miks neil sportimiseks aega ei ole, töö ja karjääri. Meeskonnakoolitajana julgustan just nimelt töökohti ja juhte edendama sportlikkust töökeskkonnas, kuna näen, millist positiivset muutust see loob – inimene parandab oma vaimset tervist ja enesejuhtimise oskust.

Mõned sportimise positiivsed küljed, mis on ka töökohale kasulikud:

  • Sportimine hoiab tervist. Kes täna ei viitsi regulaarselt liikuda, see jookseb varsti füsioterapeudi juurde, et selg valutab istumisest, või apteeki, kuna migreen ei anna asu. Tuleb olla tark ja investeerida iseenda tervisesse.
  • Sportimine suurendab vastupidavust. Vastupidavus mitte ainult ei toeta kehalist tervist, vaid aitab ka parandada vaimset selgust ja võimekust. Äriinimesena võib suurem vastupidavus tähendada suuremat võimekust taluda stressi ja pinget. Treening ise ongi stressiravim. Nagu ütleb Anders Hansen, Kalorkniska instituudi psühhiaatria valdkonna peaarst: „Ravim, millel lisaks puuduvad kõrvalmõjud ja mis muudab enesetunde paremaks kõigil.“
  • Sportimine arendab keskendumisvõimet. Mida rohkem inimene keskendub ühele asjale, olgu selleks spordiala arendamine või hoopis mingi muu tegevus, seda kiiremini tuleb tulemus. Tihti juhtub nii, et ühe ülesande tegemiseks kulub eeldatud tunni asemel kaks, kuna vahepeal saatis keegi e-kirja või sõnumi. Sedasi tuleb neid pooltunde muudkui juurde ja tekib küsimus, kuidas saaks aega tõhusamalt planeerida. Tegelikult pole see mitte kehv ajaplaneerimine ja kehv tulemus spordialal, vaid kehv keskendumine. Enesejuhtimise ja sportlikkuse võimekuse salarelv on just keskendumisvõime harjumuse arendamine.
  • Sportimine vabastab loovust. Sportides tekivad alati uued ideed ja paremad mõtted. Kõik minu artiklid, väljakutsed või keerulisemad arendusprojektid on saanud selguse ja raamistiku spordirajalt, kas suusatades, joostes või rattatrennis. Ma ei kasuta täna üldse kontoris istumist mõtlemiseks, sest liikudes tekivad lahendused ja uued idee palju kiiremini.
  • Sportimine kasvatab eneseteadlikkust. Sporti peetakse kahtlemata lõbu ja rõõmu pakkuvaks tegevuseks, kuid tegelikult aitab sportimine ka lisaks füüsilise vormi hoidmisele luua selgust, kuhu seada fookus isikliku arengu teekonnal. Spordiga tegelemine võib olla parim viis mugavustsoonist väljumiseks ja pingutustsooni liikumiseks. Pingutustsoon on aga see, kus inimene kasvab ja areneb.
  • Sportimine vähendab hirmu ebaõnnestumise ees. Aegade edukaim korvpallur Michael Jordan on öelnud: “Põhjus, miks mul õnnestub, on see, et olen ebaõnnestunud rohkem kui keegi teine”. Ka enamik edukaid äriinimesi on enne edu saavutamist mitmeid kordi läbi kukkunud. Oluline on see, et nad õpivad oma vigadest ja saavad targemaks, saavutades paremaid tulemusi. Sportimine õpetab olema sihikindel ja mitte alla andma, isegi siis, kui tulemusi kohe ei näe.

 

Pakun välja ka mõned ideed, kuidas saada meeskonnas inimesed liikuma:

  • Lisage liikumise amps igale meeskonnaüritusele, aastakoosolekule, väljasõidule või tavalisele koosolekule. See on lausa üllatav, kui paljud koosolekud ei vaja nelja seina ja monitore, vaid on võimalik läbi viia värskes õhus jalutuskäiguga. Ajurünnak liikumisega, mitte laua taga pastakast ideede väljamõtlemisega. Laske loovus lendu ja leiate alati võimalusi, kuidas sportimist tööga integreerida.
  • Kutsuge inimesed 100 päeva väljakutsele – jah, kõigest 100 päeva. Sada päeva suudavad inimesed koos kolleegidega motiveeritult rajal püsida, kuid see on piisav, et tuua kasvõi pisike muutus nende mõttemaailma või tegemistesse. Ja kui seda muutust ei juhtu, siis pärast sadat päeva ei pea nad enam kunagi sportima.
  • Jagage infot, tehke koolitusi ja fakte uuringutest, et inimesi veel ja veel mõtlema panna. Tõesti, vahel tundub, et kõik on sportimise vajalikkusest teadlikud, aga vahel on vaja mitu korda rääkida, kuidas sportimine võib parandada töötajate vaimset ja füüsilist tervist ning suurendada nende tööviljakust ja heaolu. Tooge näiteid headest eeskujudest, lood kõnetavad alati ja tekitavad tunde, et äkki prooviks ise ka.
  • Näidake juhtidena eeskuju. Tihti kuulen, kuidas tööandja on loonud võimalusi ja pakkunud soodustusi sportimise edendamiseks, kuid juhid ise ei tee sporti. Organisatsiooni juhid saavad olla heaks eeskujuks, tehes ise sporti ja toetades oma meeskonna liikmeid nende tervislike eesmärkide saavutamisel.
  • Julgustage töötajaid võtma aega enda jaoks ning tegema sporti, et hoida tasakaalu töö- ja eraelu vahel. Pakkuge paindlikke tööaegu ja -kohti, mis võimaldavad töötajatel leida aega spordiks ja muudeks huvitegevusteks. Tehke väikeseid erisusi kasvõi 100 päevaks ja vaadake, mis juhtuma hakkab.

Ma olen enam kui veendunud, et kõik on lugenud mõnda uuringut või raamatut sportimise kasulikkusest ja tunneb kedagi, kes on sportlik ja justkui alati heas tujus. Ka minu käest küsitakse tihti: “Signe, kuidas sul nii palju energiat on?” Vastus on lihtne: sport on minu jaoks sama tähtis kui söömine ja joomine. Me oleme oma keskkonna ja tegevuste viljad. Millises keskkonnas me suurema osa oma ajast veedame, kujundab meie mõttemaailma ja harjumused. Seetõttu kutsun kõiki, kuid eelkõige töökohti ja meeskonnajuhte, mõtlema selle peale, kuidas saame oma keskkonnas sportimist aktiviseerida ja seeläbi enda heaolu ja produktiivsust parandada.

TULE programmi “Sportides eneseteadlikuks”, vaata SIIA!

Loo kirjutas,
Signe Ventsel