Harju järve unistusega jõuab Hawaile!

Kui ma neli aastat tagasi olin Tallinna Ironman 70.3 stardis, siis mõtlesin, et kui jõuaks kuidagi ära ujuda need 1,9 kilomeetrit ehk jõuaks teise Harju järve otsa.

Miks see tundus nii hirmutav?

Sest ma olin alles ujuma õppinud, ma oskasin ujuda vaid uppuvat konnakest ja kogu see ujuma õppimine oli väga keeruline protsess, see ei tulnud mul kohe üldse alguses välja. Mõtlesin, et ma olen maailmas äkki ainuke inimene, kes seda ei suuda teha.

Aga noh, olin järjepidev, tähistasin ikka väikseid võite ja mul oli äge ujumisetreener, kelle entusiasm oli suurem kui mul ja siis tundus, et ma ei saa protsessi pooleli jätta.

2024 aastal tundsin, et olen piisavalt valmis ja otsustasin teha oma esimese täispika triatloni Kopenhaagenis. Olin seal stardis ja ise ka ei uskunud, et olen nii palju oma julguse musklit kasvatanud ja võtan ette selliseid suuri ampse.

Olgu öeldud, et täispika triatloni distants on 3,8 km ujumist, 180 km ratast ja siis 42,2 km jooksu.

Julgen öelda, et ma pakkisin hästi kokku oma esimese täispika triatlonivõistluse, aeg 10:27:06 ja sain võimaluse lunastada pääse omale Hawaile maailmameistrivõistlustele. 

Hawaii tundus tol hetkel “tegijate pärusmaa”, kellegi teise unistus. spordisõbrad, kes olid Hawail varem käinud, ütlesid, et võta see pääse välja. Kuulasin sõpru ja tulin Taanist koju põues pääse Hawaiile triatloni maailmameistrivõistlustele!

Ja see hetk jõudiski kätte – sõit Hawaile ja naiste maailmameistrivõistlused triatlonis… oh oli see vast super lahe kogemus. Kogu see melu Kona saarel vabatahtlikud, kaasaelajad, korraldus – kõik on next level. Need, kes on seal käinud, teavad, millest räägin. See ei ole sõnakõlks või keksimine, see ongi päriselt väga vägev! Tundsin, kui äge on olla osa hetkest, kus Kona saare on võtnud üle maailma parimad naistriatleedid ja ma olen üks nendest.

Kui tavaliselt tean üsna täpselt, kuidas minu täispika triatloni distantsi päev kulgeb, siis Hawail avanes minu ees täiesti uus reaalsus – täis teadmatusi ja ootamatusi:
kuidas keha reageerib kuumusele, kuidas seedimine püsib ning kas pea jääb selgeks, kui päike kõrvetab ja tuul pöörab su vastu?

🏊 Ujumine

Ma ei ole just avavee-ujumise meister, ja minu stardiajaks lainetas ookean juba korralikult.
Ühisstart veest – 250 naist – ei tekitanud “pesumasina efekti”, vaid pigem trummli efekti.
Kuid peas jäin rahulikuks ja minu “hullude olukordade” tööriist toimis ka seekord. Soe ja soolane vesi, kalakesed ja delfiinid – see kõik lõi keskkonna, kus ma just tihti ei uju.  Aga rahul ka tulemusega 1.21 ja minust võib ka avavees veel asja saada 😀

🚴Ratas

1700 tõusumeetrit – ja mägedes tunne, nagu sõidaks otse solaariumiuksest sisse – täielik “kuumakoti efekt”.
Nüüd tean omast käest, millest kogenud triatleedid räägivad, kui nad mainivad “Hawaii tuult” ja tuult igast suunast.
Rattal tundsin end tugevana, usaldasin oma rütmi ja tegin teadliku otsuse mitte kõiki watte välja vajutada, aga mu tugevus on kindlasti mäed, siis sain kõige enam möödasõite teha. Mingi hetk vaatasin enda ja naiste kombesid, siis kõik olid soolajääkidest valged.

🏃 Jooks

See ei olnud lihtsalt jooks. See oli vaimse vormi test.
Joogipunktist joogipunkti – jääkuubikud kolisesid kombes, vesi loksus tossudes ja jah, ma sõin jääkuubikuid, et keha mitte üle kuumeneda. 😝
Tol hetkel tundus see geniaalne plaan, järgmisel hommikul enam mitte nii väga… aga see töötas! Esimese poole jooksin stabiilselt, küll need joogipunktid iga miili tagant ajavad rütmi sassi ja hoog ka langeb, aga strateegia oli targalt lõppu jõuda. Raske koht oli see Energy Lab alates 25km-st, lõputud sirged ja siis hakkasin nägema juba naisi, kes natuke ringi taarusid, kõnniti ja nii mõnelgi seedesüsteem vastu ei pidanud. Jooksul hakkasin ka tundma, et taldade alla on tekkinud villid, aga proovisin neile mitte energiat anda ja liikusin sihikindlalt edasi.

Ja Hawail võisteldes on lisategevus.
Lisaks söömisele ja joomisele tuleb ennast jahutada!
Ilma selleta ei jõua keegi finišisse.
Esimeses joogipunktis sain aru: ahaa – see pole lihtsalt janu kustutamine, see on vägagi strateegiline tegevus ellujäämiseks.

Tsiteerides treenerit, tulemus väga viisakas arvestades olusid 😀  – 11.36

Hawaii Ironman taipamised:

• Hawail ei tähenda arvutused ega plaanid midagi — võidab see, kes suudab sel päeval kõige kiiremini ja targemalt kohaneda. Olen märganud, et olud on harva ideaalsed (võistlustel, tööelus jne).
  Vahel on ilm väljakutseks, vahel tervis ei võimalda teha piisavalt ettevalmistusi või lihtsalt “elu tuleb vahele”.
  Aga just see teebki iga võistluse põnevaks ja ausaks.
  See näitab, milline on minu vaimne vorm ja kuidas suudan rakendada maailma kõige olulisemat oskust – kohanemist – et anda selle päeva parim. Nagu näitas ka pro-naiste võistlus – sa ei tea kunagi, mis Hawail juhtub. Isegi parim ettevalmistus ei taga edu, kui loodus või keha otsustab teisiti.
• Hawail pole häbi katkestada – sest Kona saar testib sind, mitte ei murra sind. Targalt lõpetamine on samuti tugevus, kui seada esikohale tervis ja pikem perspektiiv. Selle kokkuleppe sõlmisin ka iseendaga.
• Kui vaimne vorm laguneb, kaob ka tempo.
  Minu fookus oli enda päeva tegemisel, anda pingutusest parim.
  Ja jooksu teisel poolel, kui väsimus tuli, sain aru, et siin peitub minu järgmine arengukoht.
• Pro triatleet Lucy Charles-Barclay ütles: „Sul peab olema natuke õnne – sa pead saama Kona saare jumalad enda poolele!” Ma ei ole selgeltnägija, aga mu sporditunnetus andis mulle sisemise kindluse – ma jõuan punasele vaibale! Ma olen leidnud ülesse selle sporditunde ja see on nii äge!

Minu põhimõtted spordis ja triatlonis 

Triatlon on minu jaoks palju enamat kui lihtsalt sport või finišiaeg.
See on vaimse ja füüsilise vormi treening, mentaalse tugevuse loomine – viis, kuidas juhtida iseennast, oma mõtteid ja energiat.
Kõik, mida olen õppinud triatlonis, on otseselt seotud minu tööga arengupartneri ja koolitajana.
Sport on minu laboratoorium, kus ma testin, kuidas enesejuhtimine päriselt töötab ja see teeb mulle selgeks ka, milles tuleb veel areneda.

Siin on minu neli põhimõtet, mis mind triatlonis saadavad – ja mille taga on ka teaduslik tõestus.

1. Ma ei ole viieline – areng sünnib ebatäiuslikkusest

Ma ei tee sporti selleks, et saada viieliseks. Mul on treeningplaan, kuid selle perfektne täitmine ei õnnestu kogu aeg ja ma ei stressa sellepärast, kui midagi tegemata jääb. Vahel ongi vaja mõne trenni asemel hoopis veeta üks mõnus õhtu koos sõpradega, et tasakaal ja rõõm säiliks.
Ma teen sporti, et areneda, avastada ja vahel ka eksida.
Perfektsus tekitab pinge, areng aga sünnib just ebamugavusest.

Uuringud näitavad, et sisemine motivatsioon – rõõm ja huvi, mitte välised eesmärgid – toob pikemaajalise pühendumuse ja parema kohanemise ebaõnnestumistega. National University uuring leidis, et spordinauding ja eneseregulatsioon on tugevad jätkusuutliku soorituse alused.
Teisisõnu: see, kes suudab jääda rahulikuks ja rõõmsaks ka siis, kui tulemus ei ole ideaalne, saavutab lõpuks rohkem.

➡️ Triatlon on mind õpetanud, et ebaõnnestumine pole läbikukkumine – see on lihtsalt järgmine treening.

2. Ma olen nautija – sest rõõm on püsivuse mootor

Spordis peab olema rõõmu.
See hetk, kui hommikul päike tõuseb ja meri lainetab ümber, on see, miks ma teen seda, mida teen. Kui rõõm kaob, kaob ka mõte.

Teadlased kinnitavad, et nauding ja positiivne emotsioon spordis suurendavad sisemist motivatsiooni ja vähendavad läbipõlemise riski.
Uuring ajakirjas Frontiers in Psychology (2021) leidis, et inimesed, kes tunnevad treeningutest rõõmu, püsivad spordis 60% tõenäolisemalt pikaajaliselt.

➡️Kui ma ujun koos delfiinidega või tunnen rattal laavaväljade soojust, on see minu signaal, et olen õigel rajal ja see on see õnnetunne.

3. Fookus on alati endal – võrdlemine röövib, kohalolu kasvatab

Ma ei võistle teistega, vaid iseenda eelmise korra tunde ja mõttega.
Minu mõõdupuu olen mina ise – see, kas ma suudan täna olla natuke parem kui eile, kas suudan oma mõttemaailma ära trikitada ja mitte lõdvaks lasta enda. Julgen öelda, et mul on tugev reflekteerimise oskus, mis on aidanud eelkõige teha tööd just iseenda arengu märkamisel ja ka kasvukohtadel.

Uuring ajakirjas Frontiers in Psychology (2023) näitab, et sportlased, kes keskenduvad enesejuhtimisele ja sisemisele tagasisidele, suudavad stressi ja surve olukorras paremini kohaneda.
See on täpselt see, mida ma tunnen rajal:
Kui keegi möödub, ma ei reageeri; ma hoian oma rütmi.
See on minu vaimne tööriist, mis toimib nii spordis kui ettevõtluses.

➡️ Päris juhtimine algab iseenda juhtimisest.

4. Sport on enesejuhtimine – kõige praktilisem tööriist eluks

Triatlon õpetab mind juhtima oma mõtteid, energiat ja emotsioone.
Kuumuses või väsimuses ei tööta ainult keha – töötab meel.
See on sama printsiip, mida kasutan ka meeskondade ja juhtide arendamisel:
Kui ei planeeri, ei arene. Kui ei puhka, ei taastu. Kui ei kuula ennast, põled läbi.

Teadusuuringud kinnitavad, et füüsiline aktiivsus tugevdab eneseregulatsiooni ja vaimset vastupidavust.
Ajakirjas Systematic Reviews (2023) avaldatud uuringute meta-analüüs näitas, et regulaarne treening parandab oluliselt enesekontrolli ja stressijuhtimise võimet.
Lisaks tõi ResearchGate’i ülevaade välja, et sportlaste taastumise kvaliteet sõltub just enesejuhtimise oskustest – teadlikkusest, planeerimisest ja emotsioonide reguleerimisest.

➡️ Kui ma ütlesin, et “kuumus on mu õpetaja”, siis see polnud metafoor. See oli hetk, mil õppisin oma meelt juhtima.

Mul on kaks motot spordis: 

1.naudin, naeratan, keskendun ja pingutan

2. targalt treenimine palju ja veel rohkem trenni ei tee sind tugevaks, vaid tuleb leida endaks toimib süsteem, et seda kõike nautida.

„Sport on minu enesejuhtimine.“
See pole lihtsalt lause – see on minu eluviis.

Ma ei tee sporti selleks, et põgeneda elus oma probleemide eest.
Ma teen sporti selleks, et elu oleks veelgi elusam.
Ja iga treening, iga finiš, iga kukkumine ja tõus on samm edasi selles, kuidas ma iseennast juhin.

Kokkuvõttes saan öelda täiesti siiralt – Harku järve unistusega jõuab Hawaile!

 

Loo kirjutas,

Signe Ventsel