Kas olete tundnud, et olete asjadest, töökohustustest täiesti üle koormatud ja samas tundub, et ei tee ikka veel piisavalt? Ükskõik mis, aga tundub, et ükskõik mida teed, siis sellest nagu justkui ei piisaks. Jaa samas ringi vaadates teisi inimesi ja nende tegemiste tulemusel tekkinud edu võib vallandada selle puudulikkuse tunde. Enda jaoks ebareaalsete ootuste seadmine võib samuti tekitada tunde, et miski pole kunagi piisavalt hea. Samas võiks öelda, et kõik on hästi, aga sa ei märka seda, sest otsid taga seda EDU ja ÕNNE just selle nurga tagant, kuhu sa pole veel jõudnud minna.
Muidugi on meie elus alati arenguruumi, kuid vahel on tunne nagu lõputu võistlus. Kui pidevalt järgmist “tähtsat” asja taga ajame, siis jääme seda taga ajama ja ei märka igapäevaseid õnnehetki. Olen sellist hetke mitu korda tabanud. Samas tekib kiirelt tunne, et kui ma ei tee piisavalt, on lihtne ennast veelgi rohkem üle trumbata. See tunne, nagu peaksin või võiksin teha rohkem tööd, tekitab see stressi, rahutust ja üsna koheselt kohtun oma kriitikuga enda sees. Ehk tuleb tuttav tunne ka sulle!? Selles postituses jagan, kuidas ma olen toime tulnud selle tundega, et ei tee piisavalt või kõik teised on nii tublid, aga mina… Kui sa tunned end samamoodi, leiad siit mõned praktilisi näpunäiteid. Olles täna väga paljude inimestega suhtluses, siis saan julgelt öelda, et me kõik puutume selle teemaga kokku…me ise lihtsalt ei märka, et ajame taga “perfektsuse” hetke, aga tegemised ja mõtteviis annavad sellest märku. Kuid tean, et enesekriitilisus on paljude inimeste murekoht, nad ise ei saa arugi, aga nende kommunikatsioon endast annab sellest aimu. Panin kokku ka e-kursuse “Lõpeta enesekritiseerimine”, nende tegevuste tegemisel ja lugemisel sain abi.
Surve ühiskonnast
Kuigi ma teen palju ja olen üsna produktiivne, arvan vahel ikka, et võiksin või peaksin tegema rohkem, sest julgen öelda, et vahel kimbutab mind tegevussõltuvus. Jaa, just sõltuvus ja nagu ilma tegevuseta olemine oleks totaalne alla käimine ja mõttetu olemine. See surve tuleb tihti minu enda sisemistest ootustest (jaa ma ei saa aru, kes neid ootusi mulle peale paneb ja kust need tulevad) ja need ootused tulevad ka välismaailmast, näiteks tööst, ühiskonnast, suhetest jne. See surve tekib ka sellest, kui näed, et keegi toimetab hoogsalt ja tegusalt ning mõtlen, et appi mina pean ka järgmise käigu sisse panema. Kas tuleb tuttav tunne?!
Võrdlemine
Teine ebapiisava tunde tekitaja on võrdlusmäng. Mul oli varasemalt tunne, et ma ei tee piisavalt, sest ma võrdlen ennast teiste inimestega. Õnneks on see võrdluse tunne kadunud peale pikka tööd iseendaga minapildiga ja sisemise kriitiku rahustamist. Tegelikult on kõik, mida ma teistelt inimestelt näen, esiletõstetud foon, kujundatud versioon, mida nad tahavad, et ma näeksin. See pole tingimata halb, sest oma igapäevase elu jagamine on kunst, see kuvandi kujundamine läbi persoonibrändi. Kuid me inimestena ei võrdle ennast kunagi perega või lähedastega ja sellepärast, et näeme nende õnnestumisi, kuid näeme ka nende võitlusi ning läbielamisi. See tuletab mulle meelde, et meil kõigil on tõusud ja mõõnad. Kui satun võrdluslõksu, mäletan, et ma ei näe kellegi elust täielikku pilti ja olen aru saanud, et need igal inimesel. Ka nendel, kes koguaeg meedias figureerivad, siis ka neil on oma mõõnaperioodid ning augus olemised. Lihtsad vähesed julgevad sellest rääkida, maski eest võtta ja öelda, et praegune aeg laadimiseks või üldse omaette üksi olemiseks. Ka nemad võrdlevad end tõenäoliselt kellegi teisega.
Tegelikult piisab kõigest, mida ma teen ja ma ei pea midagi muud lisama oma tegevusteloetellu. Langetasin otsuse, et keskendun sellele, mida te pean tegema antud hetkel, et oma eesmärgid tulemusteks vormistada ja keskendun rohkem sellele, et anda igas hetkes endast parim. Kui annan endast parima, siis edasi saab liikuda uute kogemuste pealt järgmisele tasemele.
Perfektsionism
Piisavalt hea enesetunne võib tuleneda ka perfektsionismist ja selle pidevast tagaajamisest. Jaa, saan öelda, et me vahel isegi ei pane tähele, et me selle lõksu kinni jääme. Hakkasin eelmise aasta märtsis tegema e-kursust “Edukas enesejuhtimine” ja siis olin seda mõnda aega teinud ning otsustasin, et ma ikka ei oska seda täna teha erilisel ja unikaalsel moel.
Kuid nüüd märts 2021, kui karantiini periood kestab, siis hakkasin oma e-kursusel uuesti mõtlema ja ka tegutsema, et mul pole vaja oodata mingit innovatsiooni ja erilist meetodit. See kuidas mina selle oma persooni, eristuva mõtteviisiga ja oma teadmiste pagasiga teen, see ongi juba unikaalsus ja vägagi eristuv. Jaa, nüüd saan öelda, et e-kursus on valmis, andsin selle tegemisse oma hinge ja kire ning parimad teadmised. Sellega saab tutvuda siin.
Vahel pean astuma sammu tagasi ja meenutama, et iga väike samm on osa millestki suuremast. Iga väike samm, mis me astume, aitab kaasa meie kasvule või langusele. Paljud raamatud räägivad sellest, kuidas kõik on elus üles ehitatud väikestele väikestele toimingutele. Head sõprussuhted õitsevad väikestest jõupingutustest jne. Iga väike asi, mida teen on kokku suur asi ja läbi selle loon midagi suuremat. See tuletab mulle meelde, et väikesed asjad, mida ma teen – olenemata nende täiuslikkusest või ebatäiuslikkusest – on tegelikult väärt. Piisab kõigest, mida teen, kuid seda tuleb endale kogu aeg meelde tuletada.
Kui leian end mõttelt: “Ma ei tee piisavalt”, võivad siin aidata mõned asjad:
- Lõpetan alati oma to do listi koostamise seniks, kui saan mingid asjad tehtud. Pikk to do list tekitab stressi. Olen märganud enda ja teiste puhul, et kui töötan korraga paljude asjade kalla, võib tunduda, et tehakse edusamme, kuid jagatud tähelepanu raskendab tegelikult edasi jõudmist. Progress nõuab pühendunud keskendumist. Tee vähem asju, aga erakordselt hästi. Kui mõtlen: „Aga ma võiksin nii palju teha … kuidas ma tean, millele keskenduda?” Tegelikult on meie sees alati see vastus olemas ja ma tean, mida pean sisimas tegema. Esitan seda küsimust endale sageli. Proovi sina ka ja keskenduda tuleb alati sellele, mis sobib sinu elu, äri, karjääri, pere ja tervise nägemusega.
- Realistlikud piirid ja ootused.
Eesmärkide seadmine, planeerimine on oluline, kuid VÄGA jäik plaani järgimine meenutab olukorda, kus kukud paadist vette, kuid aerutad siiski edasi, kuigi sul puuduvad nii aerud kui ka paat. Need ootused mitte ainult ei mõjuta emotsionaalset seisundit negatiivselt, vaid pärsivad ka inimese võimekust. Kui Sa midagi ei oota, siis sa elad hetkes. Sa ei muretse tuleviku pärast ega tõrju minevikku. Võta kõik ettejuhtuvad olukorrad omaks. Pea meeles, et sa oled alati võimeline olukorda muutma, kui saad selle omaks võtta ja olukorda muutma, kui saad selle omaks võtta ja olukorra eest vastutada. Kui tunned, et oled maha jäänud, mõtle sellele, mida oled viimase aasta jooksul saavutanud. Mõelge, kuidas olete viimase viie aasta jooksul muutunud ja kasvanud. Mina teen iga kuu lõpus omale kuu kokkuvõtte, et märgata oma tegevuste tulemusi ja vajadusel, siis teha parendusi.
3. Jälgin, kuhu minu aeg kaob.
Kui jõuan sageli nädala lõppu ja mõtlen, kas olen midagi saavutanud, pean igapäevaselt kalendermärkmikus “Olen iseenda boss” logi selle kohta, mis tehtud ja mis teoksil. Jälgisin eelmise aasta sügisel nädal lõikes oma tegemisi ja kaardistasin tööpäevi ning seejärel avastasin märkamisi, mida paremini teha. Soovitus sulle ka – hinda oma aega ja vaata, kuhu sinu jõupingutused lähevad. Saad aru, et teed rohkem kui arvad, kuid kulutad oma aega valel viisil. Kui arvad, et kulutad seda valel viisil, siis planeeri oma ajakavva teadlikult oma peamiste prioriteetide põhjal süvenemise blokid. Siin on mulle taas alati suurepäraseks abimeheks “Olen iseenda boss” märkmik.
4. See üks asi!
Kui on vahel madal seis, siis mõtlen oma saavutuste ja eduelamuste peale. Kutsun sind ka sellele ühele asjale mõtlema, mis on see üks asi, millega oled viimasel ajal järjekindlalt tegutsenud, oled pingutanud ja kokku on tulnud hoopis midagi suurt ja ägedat? Jaa, sellised lihtsad meenutused toetavad mind alati! See üks asi loeb ja väga palju!
Mõtted pani kirja,
Signe
#oleniseendaboss
