Mulle on alati tundunud, et september on natuke nagu uus aasta. Ainult ilma ilutulestiku ja suurte lubadusteta. Õhus on uue alguse tunnet. Suvine hajevil olek asendub rütmiga, kalendrid täituvad, mõtted muutuvad selgemaks ja kuidagi loomulikult tekib soov taas midagi käsile võtta. Seada uusi sihte, korrastada oma harjumusi, õppida midagi uut või lihtsalt teha mõni asi seekord teisiti.
Ja see ei ole vaid tunne, seda kinnitavad uuringud. Nimelt psühholoogid Hengchen Dai, Katherine Milkman ja Jason Riis on uurinud nähtust, mida nimetatakse “Fresh Start Effect’iks” ehk värske alguse efektiks.
Nende uuringud näitavad, et oleme altimad muutusi tegema pärast tähenduslikke ajalisi verstaposte, nagu uus aasta, sünnipäev, uue kuu või nädala algust. Need hetked tõmbavad justkui nähtamatu joone „vana“ ja „uue“ vahele ning annavad meile psühholoogilise loa uuesti alustada.See tähendab, et september ei ole lihtsalt sügise algus, see on võimalus teha restart mitte sellepärast, et kalender seda nõuab, vaid sellepärast, et meie mõtteviis on selleks avatum.
Me kirjutame lõputuid eesmärkide nimekirju. Lubame hakata varakult ärkama, rohkem sporti tegema, vähem telefoni kasutama, rohkem lugema, tervislikumalt sööma, rohkem perega aega veetma ja samal ajal ka tööl paremaid tulemusi saavutama. Usun, et kõlab tuttavaltl, eks?
Mõne nädala pärast avastame, et elu on jälle endine. Mitte sellepärast, et meil puuduks tahtejõud, vaid sellepärast, et muutus ei sünni motivatsioonist.
Seetõttu ei peaks september olema kuu, mil kirjutame endale veel pikema to-do nimekirja. Võib-olla peaksime alustama hoopis vastupidisest küsimusest: „Millest oleks aeg loobuda?“ Sest enne, kui lisame midagi uut, peab uuele tekkima
ruum.Meie elu ei muutu ainult sellepärast, et lisame sinna uusi tegevusi. Sageli muutub see siis, kui lõpetame midagi, mis meid enam ei teeni või hoopis mõni lõputu kiirustamine, mida oleme hakanud pidama normaalsuseks.
Mina nimetan septembrit strateegiliseks vahepeatuseks
Aasta lõpuni on piisavalt aega, et midagi päriselt muuta, kuid mitte enam nii palju, et kõike teha. Ja võib-olla ongi see hea. Produktiivsus ei tähenda oskust oma päeva järjest rohkem tegevusi mahutada, pigem tähendab see oskust otsustada, mis väärib
minu piiratud aega, energiat ja tähelepanu ja mis tegelikult mitte. Peamine küsimus, mida küsida: “Mis on see üks asi, mille üle tahaksin detsembri lõpus kõige rohkem uhkust tunda?” Kui aus olla, siis see on väga võimas küsimus, tasub endalt küsida.
Sest sageli pole meie suurim probleem motivatsioonipuudus, meie tähelepanu on lihtsalt liiga killustunud. Inimene võib olla kaheksa tundi tööl ja sellest hoolimata teha väga vähe tähenduslikku tööd, sest päev koosneb Teamsist, e-kirjadest, koosolekutest, märguannetest ja pidevast ümberlülitumisest. Võib-olla peaksime septembris küsima hoopis: „Kuhu kaob minu tähelepanu?“
Head küsimused viivad hea fookuseni. Kui see üks fookus on olemas, tasub küsida veel üks küsimus: „Mis on kõige väiksem samm, mida saan teha juba homme?“ Mitte järgmisel kuul või siis, kui tekib rohkem aega, vaid homme. Sest suur muutus ei
sünni enamasti ühest suurest otsusest, vaid väikestest sammudest, mis annavad meile tunde, et liigume edasi. Just seda kirjeldavad psühholoogid Teresa Amabile ja Steven Kramer “progress principle’iks” ehk edasimineku printsiibina. Nende uuringud
näitavad, et üks tugevamaid sisemise motivatsiooni käivitajaid on tajutav edasiminek tähenduslikus töös. Me ei vaja alati suurt läbimurret. Ka väike võit annab meile olulise tunde: ma liigun edasi. Ja mina usun, et meil on alati võimalik leida aega ühe tähendusliku sammu jaoks. Kasvõi 1% jagu. Väike samm ei ole kunagi väike, kui see viib sind õiges suunas.
Soovitus meeskondadele – üks lõpetamise koosolek
Aga kui september võib olla inimese jaoks strateegiline vahepeatus, siis miks mitte teha sama ka meeskonnaga? Soovitaksin septembris ühe uue eesmärgi seadmise asemel pidada hoopis ühe lõpetamise koosoleku. Võtke ette oma koosolekud, protsessid, raportid ja kokkulepped ning küsige: mida me teeme lihtsalt harjumusest? Mis võtab aega, aga ei loo enan piisavalt väärtust? Ja millest võiksime järgmise nelja kuu jooksul loobuda?
Ajajuhtimise koolitustel kuulen ikka ja jälle ühte lauset: „Aga me oleme kogu aeg nii teinud.“ Minu jaoks on see üks kallimaid lauseid organisatsioonis. Sest selle taga võivad olla koosolekud, raportid, protsessid ja kokkulepped, mille vajalikkust pole keegi ammu kahtluse alla seadnud. Ja siis, sellesama töökuhja keskel, ütleme: „Mul ei ole aega, mul on nii kiire.“ Võib-olla ei olegi alati probleem selles, et meil on liiga vähe aega. Võib-olla on probleem selles, et liiga suur osa meie ajast kuulub tegevustele, mille vajalikkust pole me ammu uuesti hinnanud.
Asana „Anatomy of Work Global Index 2023“ rahvusvahelise uuringu järgi kulub teadmustöötajatel koguni 58% tööpäevast niinimetatud “work about work’ile” ehk töö tegemisega kaasnev töö – töö koordineerimisele, infovahetusele, koosolekutele ja muule töö ümber toimuvale. Töötajad ise hindasid, et paremad protsessid võiksid vabastada ligi viis tundi nädalas.
Microsoft Work Trend Index 2023: „Will AI Fix Work?“ uuring lisab siia veel ühe kõneka numbri: 68% inimestest ütleb, et neil pole tööpäeva jooksul piisavalt katkestusteta aega keskendumiseks. Kui aus olla, siis päris kõnekas number! Ja siis tehakse meeskonnale ajajuhtimise koolitus, et õppida, kuidas kõik see paremini oma kalendrisse ära mahutada. See on võimatu ja täiesti mõttetu ka. Ja usun, et on vale küsimus: „Kuidas ma jõuaksin rohkem?“ Palju parem küsimus oleks: „Mida sellest kõigest ei peaks ma enam üldse tegema?“ Julgen öela, et september ei peaks olema aeg, mil juhtkond tuleb välja kümne uue eesmärgi või järjekordse arenguplaaniga. Palju väärtuslikum oleks pidada üks aus vestlus, kui restart ja küsida üksteiselt: Mis töötab? Mis enam ei tööta? Millest peaksime loobuma? Millele tahame selle sügise jooksul päriselt keskenduda?
Võib-olla just sellepärast ma usungi septembrisse. Mitte sellepärast, et september nõuaks meilt uut eesmärkide nimekirja või veel suuremat tempot. Vastupidi. September annab meile võimaluse korraks peatuda, vaadata ausalt otsa sellele, kuhu meie aeg, energia ja tähelepanu lähevad ning teha mõned teadlikud valikud vastates nendele küsimustele:
Mida jätkan?
Mida lõpetan?
Millele annan oma parima tähelepanu?
Ja millise väikese sammu teen juba homme?
Värske algus ei pea tähendama, et alustame kõike otsast peale. Vahel tähendab see hoopis seda, et jätame midagi maha, valime uuesti oma fookuse ja teeme esimese väikese sammu selles suunas, kuhu päriselt liikuda tahame. Võib-olla vajame lihtsalt rohkem julgust otsustada, millele oma aega anda ja millele enam mitte. Ja võib-olla ongi see kõige parem restart, mida september meile pakkuda saab.
Sel sügisel ära tee rohkem. Vali paremini.
Artikli kirjutas
enese- ja ajajuhtimise koolitaja
Signe Ventsel
Artikkel ilmus: Personaliuudised.ee 24.08.2026
